Kui meeldib, siis täiega!

Ma mäletan veel seda aega 2012. aasta lõpus, kui olin peale „päris sõudmisest“ taandumist kindel, et üksinda 100km läbimine on minu ja sõudmise suhte lõpp. Tänu Alekseile ja Klubi Sõudespinningule olen ma avastanud enda jaoks aga hoopis uue suuna. Suuna, mis paneb paljusid pead vangutama ja julgemaid ka välja ütlema, et see on lollus, et see on enesepiinamine, et see ei ole tervisele hea, et… Minu jaoks on need aga üha uued ja uued väljakutsed, uued võimalused ennast proovile panna, tõestada iseendale, et võitlusest „mina versus maailm“ tulen võitjana välja mina.

Olles juba enda spordipisiku maha matnud, kutsuti mind 2013. aastal esimesele Tour d’Estonie’le, seejärel tekkis tahtmine Aivar Vausile konkurentsiks panna välja oma tandem 24h sõidus koos Joosep Veltsoniga. Tol korral oli maailmarekordijutt ainult jutt, kuid peale edukat sõitu kasvas isu ja nii otsustasingi, et see ikkagi ei ole veel läbi. Peale teist rekordit 100km tandemil koos Krete Koovitiga on jäänud sisse küll pikem paus, kuid nüüdseks on täiesti avalikult väljakuulutatud uue maailmarekordi plaan. Täpselt kuu aja pärast on meil käsil koos Rainer Saadiga viimased meetrid meie 5 päevasest rekordiüritusest.

24 ja rohkema tunnine peaproov

Kuigi proovisin ka selleks aastaks leida omale tandemikaaslast rekordisõiduks, tuli piirduda suures tiimis sõitmisega. Rainer rääkis kogu aeg, et tahab proovida sõita just öösel, et näha kuidas väsimusega toime tuleme. Loomulikult olin nõus võtma ka ise öövahetused, kuid tegelikult algas 24h sõit minu jaoks juba reedel, 5ndal detsembril.

Pingelise eksamiperioodi tõttu on ööuni pidevalt häiritud ja nii otsustasingi, et lähen sõitma olles juba väga-väga väsinud. Reede öösel sain und napilt alla 4 tunni ja olin väikeseid uinakuid mitte arvestades üleval järjest pühapäeval kella 9ni õhtul. Bussis tuli küll tukk peale, kuid kvaliteetsest puhkusest siinkohal rääkida ei saa. Mõeldes sellele, et jaanuaris tuleb palju kauem vastu pidada ja samal ajal ergomeetril sõuda, olen isegi mina praegu eesootava suhtes väga hirmul.

Tallinna Sõudeklubisse jõudsin juba enne kella 10 hommikul ja algas ootamine. Päev otsa tuli võidelda une ja muude pingetega… Vaadates teisi sõudmas, tahtsin kogu aeg ise ka nii väga juba masinale hüpata. Seetõttu ei suutnudki ma oodata kella 1ni öösel, kui pidin graafiku järgi alustama, vaid tõttasin appi juba veidi enne 12 öösel. Kõigi soov sõita üle kehtiv Eesti rekord (1.59,1/500m) asendus peagi sooviga saada üldkeskmine alla 1.50/500m. Niisiis alustasingi oma esimest 5 minutilist vahetust kohe keskmisega 1:45 ja alla. Samal ajal pingutasid ju veel Aleksei, Peeter Rakitin, Kaido Ruul ja  Aivar Samoilov. Kuigi tundsin, et alustasin veidi liiga kiirelt, ei suutnud ma kuidagi võtta asju rahulikumalt. Esimese vahetusega kohe lennutasin pulsi 190 peale ja proovisin edaspidi seda numbrit veelgi suurendada.

Kell 00.15 võtsin aga natukeseks aja maha ja nautisin lihtsalt pikali olemist, vaatasin kuidas teised jätkavad võimsa tööga ja ootasin juba, et saaks tagasi masinale. Graafiku järgi pidime sõitma öösel 1-3 Raineriga tandemit ja seejärel 3-5 Kretega. Kuna kiirused olid aga ülemõistuse palju paremad kui alguses loota võis, alustasime kell 1 kolmekesi ja panime koos edasi. Meid jäid toetama mõneks ajaks veel eelmise vahetuse mehed ja meeldiva üllatuse tegi oma varajase kohalolekuga Rivo Pajur. Sõitsime neljakesi 5 minuti kaupa ja pingutasime keskmise kiiruse 1.50,1 pealt 1.49,4-ni. Taaskord tundus aeg kummist – ei veninud mitte ainult need minutid, kui pidi ise tõmbama, vaid ka need, mil pidi ootama uuesti oma järge. Viimasel tunnil otsustasime ühiselt, et 5 minutit on palju ja jätkasime kuni Ardo ja Ann Urmeti ja Mauno Kalevi tulekuni 4 minutiliste lõikudega (milline nostalgia mõeldes märtsikuise rekordi lõpu peale). Tegelikult ootasin ma nende tulekut juba kell 2. Sprint (1km ja natuke peale lõigud) ei ole kunagi olnud minu lemmikala, aeg venis, kuid tagantjärgi mõeldes oli see kõik nagu vaid üks hetk…

Kell 5 alustasin teist väga oodatud puhkust. Nagu liiga tihti minuga võistlustel juhtub, roomasin ka laupäeva öösel peale iga vahetust vingus näoga hapnikku ja spordijooki otsima. Enesetunne oli kirjeldamatu, ma ei uskunud, et jõuan nii pikka aega järjest sellist kiirust hoida. Teises saalis pikali ägisedes tuli minu juurde Sirli Kruusmaa, kes küsis kas ma ei peaks rahulikumalt võtma ja puhkama. Minu vastus oli aga, et „Ma natuke pikutan, öelge kui peab veel sõitma!“. Ma olin kogu aeg valmis, kuid kell 7 hommikul kahetunnist lõpuspurti alustades suutsin masinale tagasi minna ainult tänu sellele, et meie DJ Rivo pani mängima Rammsteini Du Hast’i. Käsil olid juba ühe- ja pooleminutilised lõigud ning ma ei suutnud enam masinast eemal olla. Kõik viimased lõigud proovisin hoida keskmist 1:30 kandis, parim number, mille ette sain oli 1:18, mille peale Rainer ütles, et ma justkui piitsutaks seda masinat. Kõikide toetav suhtumine maandas kõikvõimalikud pinged.

Uus võimas Eesti absoluutne rekord

Peale minutilisi lõike, kui tundsin, et kogu päeva jooksul söömata jäänud toit tahab ikkagi välja tulla, otsustasin, et rohkem mina ei sõida. See tähendas aga seda, et mängima pandi uuesti Rammstein ja alles üleeelviimane vahetus jäi minu päris viimaseks. See oli uskumatult hea tunne – koos nii hea meeskonnaga suutsime ületada senikehtinud Eesti rekordi enam kui 20 kilomeetriga. Ma olin väsinud, mul oli paha olla, aga tuju lihtsalt ei saanud halb olla. Taaskord sain aidata kaasa Eesti rekordi sünnile ja ehk natuke ka Aivari ja Tiina Kapteni tandemirekorditele.

Nagu tiimi kapten Alekseigi omapoolses kokkuvõttes ütles – me olime tõesti üks suur perekond, kas me siis seda tahtsime või ei, aga me kõik pingutasime nii väga kui suutsime ühise eesmärgi nimel. Kõik toetasid üksteist, kõigil oli kogu aeg tuju pilvedes ja kõlas ühislaul. See 24 tunni sõit, nagu tegelikult iga Klubi Sõudespinningu üritus, jääb kindlasti väga pikaks ajaks meelde ja aitas akusid laadida.

Kuigi meid Raineriga on ees ootamas veelgi raskem katsumus – 1000km ja pikim järjestikune sõudmine – siis tegelikult ei ole põhjust midagi karta. Ka 24h sõidu ajal tuli meie jaanuari plaan mitmel korral erinevate inimestega jutuks ja taaskord kogedes, kui ühtne võib Klubi Sõudespinningu perekond olla, siis me teame, et me kõik saame endale püstitatud eesmärkidega hakkama. Ühiselt ühise eesmärgi nimel!

Suur pildigalerii 24h sõidust | 24h sõidu video | Maailmarekordi projekti leht | Maailmarekordi projekti leht FB-s