Rainer Saad: Minu elu esimene maraton
Otsus sõita sõudeergomeetril maraton sündis tegelikult pool aastat tagasi. Ühel ilusal aprilli laupäeval sai seda ka proovitud, kuid pärast 32. kilomeetrit tekkis suur vaimne blokk, väsimus jõudis lihastesse ja kiirus hakkas kukkuma, kuigi sel hetkel oli keskmine kiirus 1:54,4/500m kohta.
Otsustasin tookord asja sealmaal ka lõpetada. Uuesti tekkisid maratonidistantsi proovimise mõtted kuu aega enne SEB Sügisjooksu. Kuid siiski otsustasin end registreerida poolmaratonile, kuna teadsin, et ma pole eriti hea jooksja kunagi olnud. Teadsin ka seda, et igal aastal toimub oktoobris traditsiooniline Maismaa Sõudemaraton. Sõudeergomeetril tunnen end palju kindlamalt ja otsustasin seega oma elu esimese maratoni läbida just sellel masinal.
Võistlus toimus 24. oktoobril Türil. Alustasin maratoni keskmise kiirusega 1:54/500m kohta ja sarnast kiirust hoidsin üle poole distantsi. Teadsin, et maraton on suur taktikaline mäng, kus lõpuni jõudmiseks tuleb pidada väikeseid lahinguid iseendaga. Teoorias võis see kõik kõlada etteaimatavalt ja kergelt, kuid praktikas mitte, sest mida lähemale jõuda distantsi lõpule, seda piinarikkamaks tõmbamine läheb.
Seni olen oma elus sõitnud järjest maksimaalselt 35 kilomeetrit. Kõik, mis üle selle distantsi, oli minu jaoks teadmatus (1000km maailmarekordi tandemis sai sõidetud 15 minutiliste vahetustega). Maratoni kõige raskemad kilomeetrid olid viimased 10. Siis hakkas kiirus kukkuma. Võib öelda, et mõistus annab enne alla, kui keha, sest pähe ei tahtnud enam kuidagi need viimased lõpukilomeetrid mahtuda ning aegajalt tekkis kahtlusi – milleks küll kõike seda teen?
Selle maratoniga sain enda kohta päris mitu uut asja teada ning kogesin ka ühtteist uut. Nii näiteks tundsin raskematel hetkedel, kuidas näpuotstes jooksid “sipelgad”. Mingil teisel “null-punktil” tahtsid käed sõidu ajal tuimaks muutuda. Päris kummaline oli tõmmata kui mõtled selliste asjade peale.
Hambad ristis sai lõpuni sõidetud ja sellega seoses täidetud ka üks väga suur sportlik eesmärk. Kõige rohkem jään rahule sellega, et suutsin nii pika distantsi lõpuni sõita ning ka tulemus valmistas mulle hea positiivse üllatuse.
Tulemus: 42195m 2.45.20,3, keskmine kiirus 1.57,5/500m, kulutatud 3500 kcal, keskmine pulss 175l/m.
Valmistusin maratoniks põhiliselt sõudeergomeetril, samas proovisin enda treeninguid teha ka võimalikult mitmekülgseks. Kõik trennid olid pikad ja nende kestel jälgisin alati pulssi. Mõned trennid tegin Wattbike, käisin jooksmas ning tegin jõutreeninguid. Toitusin tervislikult ja puhkasin piisavalt.
Olen kindel, et tulevikus sõidan sõudemaratoni uuesti, proovides saadud kogemuse najal teha mõned asjad paremini. Esiteks peaksin rohkem mõtlema võistluseelse hommiku toiduvalikule, samuti peaks olema läbimõeldud ka eelmise õhtu menüü. Prooviksin tarbida sõidu ajal energiageele ja spordijooke. Samuti muudaksin taktikat ja prooviksin sõita võimalikult ühtlaselt.
Esimene sõudemaraton on nüüd tehtud ja ma olen väga õnnelik ning mis peamine – olen palju targem kui varem. Nendele, kes pole veel sellist väljakutset endale eesmärgiks seadnud, julgen kindlasti soovitada ka maratoni läbimist. See on tõesti midagi sellist, mida igapäevaselt ei saa kogeda. Suurem osa inimestest ei proovi nii pikka distantsi läbida mitte kunagi. Minuga see juhtus ja täna võin öelda, et ma soovin seda teha kindlasti ka uuesti ja veelgi paremini.
