Nädal on möödas 24h sõidust
Nädal on möödas 24h sõidust. See on piisav aeg tehtut analüüsida. Üritan siin omad mõtted sõidu ja kõige seonduvaga kirja saada. Et kõik ausalt ära rääkida pean alustama päris algusest.
1.Septembril. kooliaasta avaaktuse järgsel väikesel koosviibimisel küsis üks hea kolleeg, et Tiina, mis rekordid siis sel aastal plaanis on? Sel hetkel polnud miskit plaani, aga kuna see küsimus oli õhku visatud, siis koju minnes hakkasin uurima, mis võimalused on… Selgus, et ega väga palju pole.
Kuna individuaalselt sellist kiirust hetkel pole et tagasi võtta seda, mis mis minult ära on võetud. Et segatandemites on alles need, mis on ja mis on läinud on ka natuke kaugele libisenud, kuigil kõva trenni pealt ehk tehtavad.
Nii jäigi suht suur risk, esitada väljakutse – tulla minuga 24h sõidule – vaid pisut üle aasta lühikestel distantsidel sisesõudmisega tegelenud aga väga tublile harrastussportlasele Reti Joandile ja võtta sihikule naistandemi maailmarekord. Õnneks rekordinumbrid väga ehmatavad polnud ja nii see plaan küpses. Ma ei tea kas Retil kulus kaalumiseks aega rohkem või vähem kui minul kui Aivar mulle esimest korda sellise ettepaneku tegi (no nii umbes 3 sekundit) aga minu öötundidel tehtud ettepanekule tuli nõustuv vastus varastel hommikutundidel.
Edasi sai juba oma plaane tutvustada Alekseile ja nii see kõik vaikselt arenes kuni kasvas välja Eesti suurimaks 24h sõiduks üldse. Meie kahekesi tõmbasime oma rekordit Tallinnas ja üle Eesti viies linnas (Tallinn, Viljandi, Pärnu, Tartu ja Narva) sõudsid suurtes tiimides väga paljud .
Meie eesmärgist teha naiste tandemi 40+ maailmarekord oli arutelude käigus tekkinud plaan teha absoluutne naiste 24h tandemisõidu maailmarekord. Õnnestumise korral oleks see olnud esimene absoluutne rekord Eesti sisesõudmise jaoks. Et kõik kulgeks nii nagu vaja tellisin sõiduplaani Aivar Vausilt, kes on selliste ultradistantside suurim spetsialist Eestis. Tehtud plaan tundus esmapilgul ülioptimistlik ehk plaanis ületada senikehtivat rekordit rohkem kui 20km … tundus hirmutav aga usaldades Aivari kogemust otsustasin riskida.
Enne sõitu üritasin leida meile ka mõningaid toetajaid kuid kuna suhtlemine pole just minu tugevaim külg (tagasihoidlikkus on minu suurim puue) siis seekord jäid kõik sponsoriteotsingud algul vastuseta. Eks ma tülitasin ka muidugi vaid neid kelle toodangut päriselt tarbin ja kes on varem meie sõitudele oma toodetega appi tulnud. Mõeldes varasemate sõitude kogemusele ja lihasväsimusele ja taastumisraskustele siis saatsin kutse ühineda meie üritusega ka ühele kunagisele paadikaaslasele kellega 90ndatel edukalt koos paariskaheses sõudsime. Aljona Sailevile, kes nüüd füsioteraapiaga jms tegeleb.
Mulle ootamatult saime omale suurepärase abilise mitte ainult mõneks hetkeks lihaseid lõdvestama vaid lausa 24h tunniks koos oma meekonnaga meile mitmesuguseid taastumisteenuseid pakkuma. Ja isegi joogisponsori Isostari suutis ta meile välja ajada. Lisaks pidi ta veel sõudma ka kui suur tiim öötundidel hätta jäi. Suur suur aitähh Aljona, et meil olid sellised toetajad nagu Isostar, PHYSIOSPA ja SMARTdo Ltd Healbed, kes hoolitsesid meie vastupidavuse ja kiire taastumise eest ülipikal kestvusvõistlusel. Teist oli tõesti abi.
Reede, 5.jaanuari õhtu. Käisime Retiga Harku sõudebaasis. Valisime välja masina. Kui varasematel aastatel oli mul üks kindel masin, 037 mille peale võis alati loota ja mille peal olen ma sõitnud suurema osa oma maailmarekorditest ja eriti ultrad (mõlemad senised 24h ja samuti ka 100km sõidud) ja mille 2015 aasta detsembris peale individuaalset 24h tahtsin ära osta, siis seda masinat pole enam ammu näinud. Võibolla kuhugi välja renditud, võibolla juba suurte tegude jaoks vanaks jäänud.
Aga üks uus lemmik on juba selle asemel tekkinud, masin mille numbrit ei tea, aga millega olen sel hooajal sõitnud ühe korraliku 21,1km ja samuti maratoni rekordi siinidel. Masinal ja masinal on vahe. Saime omale hea masina välja valitud. Natuke harjutasime vahetusi ja siis juba puhkama ja pakkima. Und niikuinii õigel ajal ei tulnud ja öö jäi üsna lühikeseks ja uni heitlikuks. Liiga palju mõtteid.
6. jaanuari hommik. Kodune hommikune võistluste eelne pudrutoppimise tseremoonia on juba legendaarne. Istud lauas ja tead, et pead sööma aga närvid on nii läbi, et ükski suutäis ei taha sisse minna. Lõpuks ikka õnnestus kausike putru ja kruus kohvi endale sisse toppida.
Kell 8.00 sõudebaasis. Alekseil on kõik juba valmis, masinad paigas ja arvutid ühendatud. Üksteise järel jõuavad kohale olulised inimesed. Olen siiralt õnnelik, et Aivar on otsustanud kogu selle sõidu meiega veeta. Tema kohalolek on vähemalt minu jaoks ülimalt tähtis. Olen ma ju oma senised ultrad teinud koos temaga ja teistsugust olukorda oskaks ettegi kujutada. Tugiisik, kes on sinu jaoks olemas, suhtleb ja ergutab ja õigel hetkel kiidab ja vajalikul momendil motiveerib on sellisel üliinimlikul pingutusel äärmiselt tähtis. Aitähh Aivar,et olid meiega.
Riided selga ja varsti hakkab peale. Olin valinud omale mugava, teisena sõitja positsiooni. Kas siis harjumusest, et tavaliselt ikka Aivar alustas ja mina lõpetasin või siis selleks, et vajasin pisut pikemat soendust. Nii oligi, et kui Reti hakkas meie masinal oma esimest lõiku sõitma, sõitsin mina teises toas oma 10 min soojaks.
Esimesed vahetused ja esimesed tunnid oli meil üks probleem… Reti sõitis liiga kiiresti Meil oli plaan ja pidime seda jälgima aga ta ei kuulanud sugugi sõna ja muudkui kihutas. Ei ole minu asi kommenteerida, kas tema hilisem tempolangus oli seotud ka päeva alguse kiiruseületustega, seda teab tema ise. Mina üritasin olla siis sõnakuulelik ja kuigi oleks ka suutnud kiiremini hoidsin algul tempos tagasi ja üritasin plaanist kinni pidada. Tegin endale selgeks, ma olen alati tandemisõidus nõrgem lüli olnud ja olen ka seekord. Tegin endale selgeks, et vähemalt enne 20ndat tundi ma kihutada ei tohi. Vahel õnnestus vahel mitte.
Esimesed 8 tundi laäksid kuidagi märkamatult. 15 minutiste vahetustena sõudes sai ju tunnis vaid 2 korda masinale istuda. Päevavalgusest oli saanud pimedus ja pikk öö ees ootamas. Enesetunne oli täiesti talutav. Ainus, mis muret tegi, oli see, et mitte midagi ei tahtnud süüa. Varasemate kogemuste põhjal oli küll terve suur kastitäis kõikvõimalikke hõrgutisi (rosinad, pähkild, shokolaad, smuutid, mandariinid, banaanid, hapukurgid, leivakrõbinad, omlett, juustupalad, suitsuvorsti snäkid jms) kaasa võetud, lisaks SIS-i energiageelid jms. Ainus, mis läks, oli jook… jõin võrdselt palju Isostari spordijooki ja Vitautase mineraalvett… isegi tavalist vett ei tahtnud. Esimene geel läks kuskil 4 või 5 tunni paiku ja üldse kasutasin vist 24h jooksul ainult 4 geeli ära – ei tahtnud. Mingil hetkel oli selline tunne, et tahaks midag,i aga kuna ei suuda välja mõelda, mis asi see on mida tahaks, siis ei võta ikkagi midagi. Aleksei isegi pakkus, et võiks meile sooja toitu tuua, aga ei teinud isu ükski pakkumine.
Kui 8 tundi sõidetud, tegime lõigud vastavalt plaanile lühemaks ja hakkasime sõitma 10 min kaupa. See tähendas ka seda, et puhkepausid jäid lühemaks, samas oli neid nüüd rohkem. Sõita oli lihtne, seda mida masinal tegema pidi teadsin hästi. Sõidu ajal mõtlesin tavaliselt mida pausi ajal teen, enamasti tegin midagi muud. Valikuid oli palju ja ei suutnud otsustada. Vahel mõtlesin mitu etappi et nüüd lähen SMARTdo Ltd Healbed imevoodisse puhkama… reaalselt jõudsin sinna vist 4-5 korda.
Sama lugu oli soolatelgiga kuhu oleks minna tahtnud rohkem, sest tundus, et hingamisteedele mõjub päris hästi, arvestades minu alles olnud haigust tundus see soolavärk päris hea. Samas oli koguaeg tahtmine riideid vahetada. Oli mõte, et peaks midagi sööma. Oli vajadus plaani jälgida ja mõelda. Enamasti kulgesid puhkepausid hoopis pingil istudes suure ratiku sees soojas püsides. Pikali visata ei tahtnud välja arvatud paaril korral kui väga raske hakkas. Oli hetki kui öösel hakkas vahepeal ikka väga väga külm. Iga etapi järel ei tahtnud riideid vahetada, aga iga paari tunni tagant sai küll kuiv särk selga (mis oli kuiv muidugi täpselt ühe vahepausi ja peale esimest lõiku jälle märg). Särke mul jagus ja jäi ülegi..ilmselt oleks rohkem võinud vahetada aga mõte ei viinud alati tegevuseni. Üldse esines see kord palju rohkem sellist olukorda et justkui aju ei töötaks…ei tea mida tahad ei tea mida teed…lihtsalt julged kuskil udus…
Kuskil 11 tunni ajal hakkas Reti põlv, mis oli juba varem haige ja mind pisut murelikuks tegi, valutama. Sõidu aegades oli näha, et ennem kõvasti graafikust kiiremini kihutanud Reti ei suutnud enam graafikus püsida. Õnneks oli meil päeva alguses sisse sõidetud väga korralik edumaa. Püsisime oma ülioptimistlikust „Masterplan“-ist üle 15 tunni plussis ja varasemate rekordite graafikutest olime väga väga pikalt ees. Minu ainus hirm oli see, et mis saab kui see põlv lõpuni vastu ei pea… Reeglites on kirjas, et tandemi rekordite puhul peab kumbki liige sõudma vähemalt 40% ajast. See aeg, kus me mõlemad oleme oma 40% võrdselt täis teinud, pidi saabuma alles kusagil 19. ja 20. tunni vahepeal. Sinna maale pidi vähemalt jõudma koos. Õnneks oli Reti väga vapper ja sai ka läbi põlvevalu sõidetud üsnagi korralikus tempos. Mina siis üritasin lihtsalt seni kuni vähegi jaksan plaani hoida või võimalusel edestada.
Kuskil 17 ja 18 tunni vahel saabus esimene raske moment. Energia oli otsas, söök sisse ei läinud, isegi spordijooki enam ei tahtnud. Paljas vesi oli ainus, mis sisse läks ja natuke sooja kohvi ka. Aitähh Sirli, et meile oma kohvimasina kasutada andsid ja et me igal hetkel, kui seda vaid soovisime omale värsket kuuma kohvi saime teha. Ilma selleta küll ööd üle poleks elanud. Pauside ajal oli kohutavalt külm ja kõigest oli nii kõrini, et tabasin end mõttelt – miks ma ennast niimoodi piinan. Mitte, et miks ma siin olen ja sõidan, vaid, et miks ma nii kiiresti pean sõitma. Mäletan, et isegi ütlesin Aivarile, et ma ei taha enam 2.10ga sõita (plaanis oli selleks ajaks juba ammu 2.14 lubatud 500m keskmiseks ajaks). Edestasime ju oma rekordite graafikuid nii pikalt ja oma plaanist olime juba natuke maha jäänud. Miks pean ma keset ööd, kui ma olen nii paganama väsinud ja kõik kohad valutavad kohutavalt, miks pean mina nii kiiresti sõitma. Samas kannustas tagant soov ikkagi seda tandemit vedada võimalikult tugeva tulemuseni. Võtsin siis mõned vahetused natuke lõdvemalt ja raske seis läks üle ja 20nda tunni poole pealt olin pea täielikult taastunud. Ainus, mis ei taastunud, oli tähtsaim toetuspunkt ehk istmik, kui ikka nahk on maha kulunud ja istumine põrgulikult valus, siis iga vahetuse järgselt läks minut või kaks, et end jälle enamvähem talutavalt sellel ergomeetri istmel tunda ja normaalselt sõuda. See oli ka põhjus miks otsustasime loobuda edasisest lõikude lühendamisest.
Teine raske moment tabas mind 22h tunnil. Füüsiliselt oli nii paha olla, et seda ei oska kirjeldada. Oli üks selline hetk, kus oli kõigest siiralt ükskõik… mind ei huvitanud kas me sõidame 310 või 320 või 330km … mind ei huvitanud üldse kas me sõuame… Ma tundsin, et ma ei tahaks enam üldse sõuda… Ma mäletan, et ma mõtlesin isegi seda, et üksi sõites oli lihtsam, et üksi sõites ma isegi ei alustanud sellise kiirusega nagu ma praegu hommikul kell 7 pean peale pikk ja kurnavat ööd sõitma… Kuidagi suutis Aivar ka siis mulle eluvaimu sisse tagasi rääkida ja ma sõitsin edasi. Sõitsin järjest kiirenevalt. Hiljem vaatasin pulsikella andmetest, et just 17 ja 22 tunni kandis on kaks momenti kus taastumine on olnud häiritud ja puls pole tavapäraselt langenud. Ju siis ikka sai mingitel momentidel natuke üle pingutatud.
Rekordid said tehtud. Vanusegrupi oma juba kuskil 20. tunnil minu sõudmisel ja absoluutne 23. tunnil. Oleks teine just vahetuse momendile sattunud, aga lasin Retil sõita paarkümmend sekundit kauem. Nüüd tagant järgi selgus, et tegelikult numbrid millega meie arvestasime 308129m olid detsembri lõpus USA alla 19 aastaste neidude poolt üle sõidetud ja absoluutne rekord nihutatud 310018m piirini. Aga vahet pole, me sõitsime ka need pikalt üle.
Hommikul kui rahvast hakkas baasi rohkem kogunema ja väljas hakkas ka valgemaks minema läks kergemaks. Kõik mis vaja, oli juba tegelikult tehtud. Meil polnud vaja seda 330km püüda, plaan oli tegelikult 331km. Aga viimastel tundidel nägime, et kuidagi moodi ikka püsib see 330 võimalus ja see sundis endast kõiki salajasi varusi välja pigistama. Ja oli mida pigistada. Viimase 6min lõigu keskmiseks kiruseks tuli lausa 1.59,8 ja kui arvestada, et ka sellest 6st minutist vähemalt 1 läks pingiga kohanemisele siis said need viimased 1502m sõidetud oluliselt kiiremas tempos.
Lõpptulemuseks siis ootuseid ületav ja algsele plaanile natuke kaotav 330442m. Plaanitud keskmine kiirus 2.11 sai ära hoitud (2.10,7). Ütlen ausalt, kui ma seda plaani vaatasin, siis ma ei uskunud, et me selle ära teeme. No palju ka puudu ei jäänud.
Peale sõitu kallistused – õnnitlused – tänusõnad. Pildistamised ja videod. Seejärel asjad kokku ja koju. Erinevalt varasematest 24h sõitudest tundsin, et seekord olin nii väsinud, et kui pesemas käidud (piinarikas protsess kui nahk on katki ja soolane) ei taha muud kui magada. Ja jäin ka suht kohe magama ja alles peale mõnetunnist und tahtsin süüa. Ja siis jälle magada. Ja jälle süüa. Magada õnnestus ka öösel ja hommikuks – imede ime olin pea täielikult puhanud ja taastunud. Ükski lihas ei valutanud. Õhtul sõudsin juba esimesed 10+ km, sest Sõudespinning Estonia tiim vajas kilomeetreid.
Vajab praegugi.
