Rainer Saad: Kuidas sõudmise juurde sattusin?
Sõudmisega alustasin umbes poolteist aastat tagasi ja seda täiesti juhuslikult, sest plaanis polnud mul ergomeetril sõita mitte rohkem kui kilomeeter, aga nüüdseks on kogunenud juba üle 3 miljoni meetri.
Oli 2013. aasta maikuu ja olin taaskord spordisaali külastamas. Kasutan just sõna „külastama”, sest tegelikult käisin trenni tegemas üsna sihipäratult. Tegin neid asju, mis tundusid põnevad ja nö moes olevat – näiteks jalgrattasõit, hantlite tõstmine või jooksin niisama lindil. Siis kui hakkasin väsima või kui hakkas lihastel valus, jätsin trennitegemise järgi ja läksin hoopis koju. Tol hetkel puudus igasugune siht ja trenni tegin vist rohkem seetõttu, et pärast oleks ägedam saunas istuda.
Kuid eelmise aasta keskpaigas tundsin, et hakkan emotsionaalselt läbi põlema. Polnud õiget väljundit, kuidas stressi maandada ning stress hakkas vaikselt juba üle pea kasvama. Siis ükskord taas spordisaali külastades jäi mu pilk pidama sõudeergomeetritel.
Läksin, proovisin ning tegemist näis olevat väga raske asjaga, kuna see võttis kohe hingeldama ning higi voolama. Eks mu enda füüsiline vorm oli sel hetkel ka nõrk, kuid ikkagi hämmastas, kui läbi see masin mind võttis.
Käisin mitu korda proovimas ja tulemuseks oli alati see, et masin võitis ja mina kaotasin. Tekkis väike trots, et miks peab masin mind kogu aeg nii lihtsalt võitma. Sellest ajast peale hakkasin rohkem vaeva nägema, et ma nii kiiresti ära ei väsiks ning suudaks kauem vastu pidada.
Pill tuleb pika ilu peale ja eks sai selleks otsitud ka erinevat nõu internetist. Kõigepealt üritasin parandada enda sõudetehnikat, siis kiirust. Internetist otsides sattusin ka Sõudespinningu lehele ning avastasin, et Eestis on olemas koht, kus saab sisesõudmise trenni teha ning treenimise osas nõu küsida.
Mäletan, et saatsin eelmise aasta sügisel veel Alekseile kirja ja küsisin ergomeetri raskustaseme kohta. Olin varem sõitnud kogu aeg kõige raskema tasemega, kuid Aleksei ütles, et isegi Eesti parim ergomeetri mees Tõnu Endrekson ei sõida sellise raskusega.
See pani mind asja uue nurga alt nägema ja uuesti süvenema. Näis, et kuigi olin end kogu aeg raskeima tasemega sõites juba mõttes premeerinud, ei olnud ma ikkagi veel õigel teel.
Vigu sai parandatud ja niimoodi katse-eksituse meetodil hakkas tasapisi ka meetreid kogunema. Esimene miljon täitus 2013. aasta novembris ning see oli hea tunne. Füüsiline vorm oli paranenud, enesetunne oli palju parem ning tänu treeningule oli ka energiat rohkem.
Samal aastal sai osa võetud ka esimesest sõudmisvõistlusest, milleks oli 1000m ja võistkondlikust 24tunni sõidust. Mõlemad võistlused olid inspireerivad ning andsid rohkelt enesekindlust juurde.
Kevadel toimus 100km sõit, kus 8 liikmelise meeskonnaga püstitasime uue Eesti rekordi. Seal tutvusin ka tandemikaaslase Rait Merisaarega, kellega koos on tehtud mitu sõudelaagrit ning nüüd jaanuaris võtame ette kaks maailmarekordit. Raidil on palju kogemusi sõudeergomeetriga, kuna ta nimel on 2 maailmarekordit.
Sõudmises on minuga toimunud nagu lumepalli efekt. Olen tahtnud pidevalt midagi enamat ja enamat, seetõttu tundusid ka maailmarekordit ühe järgmise loogilise sammuna. Selle hooaja plaan on osaleda ka kõikidele EMT sarja etappidel. Siiamaani olen kahel esimesel medali vääriliselt osalenud.
Nüüd tuli üks pikk jutt, aga uskuge – teksti oli mul umbes kaks korda rohkemgi. Sport on tore ja sõudmine ka ning sellest võiks kirjutada lõpmatuseni. Sport on andnud mulle palju häid emotsioone, uusi sõpru ning uusi väljakutseid. Rekordiürituse üheks mõtteks on ka öelda aitäh spordile ja üritada nihutada seniseid rekordinumbreid veel kaugemale.
