Plaanis on läbida sõudeergomeetril 1000 km
Plaanis on sõuda sõudergomeetril nädala jooksul individuaalsõiduna 1000 km. Treener Rait Merisaar on siin olnud eeskujuks, tema on 1000 km läbinud mõne aasta eest tandemisõiduna.
Alustasin Tartu sõudeklubi harrastajate rühmas treeninguid augustis 2016 ning treeningutega olen tegelnud kaks hooaega. Seni on ergomeetril läbitud 3600 km. Veepeal olen sõudnud spinninguga võrreldes veidi vähem. Väli- ja sisesõudmine ei pea toimuma tingimata komplektis – leidub neid, kes sõidavad üksnes veepeal ning neid, kes tegelevad üksnes sisesõudmisega.
Sõudeergomeeter on spordivahend, mis võimaldab treenida erinevate aerualade ja veespordialadega tegelejatel – see on piltlikult öeldes nagu pall ning teadagi palliga saab mängida mitmeid erinevaid pallimänge.
Maailmas on nii nais- kui meessportlaste ja sealhulgas parasportlaste hulgas mitmeid ultrasõudjaid, kes on läbinud individuaalselt 1000 km, kuid minu võistluskategoorias (naised vanuses 30-39) pole seni keegi seda distantsi kiiruse peale individuaalselt läbida suutnud või siis sellist eesmärkigi seadnud.
Eestis ei ole 1000 km ehk miljoni meetri individuaalsõitu Concept2 ergomeetril keegi varem teinud.
Idee sõita nüüd ise individuaalselt 1000 km tekkis mul detsembris-jaanuaris. Otsustasin ürituse ette võtta mitmel põhjusel. Seejuures usun, et tänase seisuga olen ainuke naine Eestis, kes on kohe praegu valmis miljoni meetri individuaalsõidu läbima.
Eelnevalt olen juba mõne pikema distantsi läbinud ning saanud algsed teadmised js kogemused, mis on ees ootamas. Novembris-detsembris osalesin võistlusel „Crazy Bear Challenge“, kus eesmärgiks oli läbida 30 poolmaratoni pooleteise kuu jooksul. See tundus esmalt raske ja mahukas ülesanne, kuid sai märkamatult tehtud. Samuti proovisin detsembris läbida maksimaalse hulga poolmaratone ühe päeva jooksul – seegi sai tehtud ning sõitsin kaheksa poolmaratoni (seega neli maratoni) ühe päevaga. Jaanuaris võtsin sama ülesande juba suuremalt ette – sõitsin järjest kümme poolmaratoni, kokku terve ööpäeva sõites. Jaanuaris toimus ka „Virtual Team Challenge“, kus meeskondlikult oli vaja läbida ergomeetril ühe kuu jooksul maksimaalne distants. Läbisin jaanuaris muude kohustuste kõrvalt 31 päeva jooksul 1100 km ning Eesti võistkonnas olin naiste arvestuses esimene. Eesti võistkond võitis seejuures kogu võistluse.
1000 km distantsi olen niisiis varem juba läbinud, kuid nüüd on plaanis see läbida järjest võimalikult lühikese aja jooksul. Minu motivatsioon ultramaratoni läbiseks on mitmetahuline ja mõned tahud on vast enese jaokski veel ebaselged.
Tehniliselt kogu distantsi ehk 1000 km sõit on üles ehitatud poolmaratonidena – distants jaguneb sedasi ca 47 võrdseks lõiguks – ning igal päeval sõidan nö hommikuse ja õhtuse vahetuse. Päeval on üks pikem paus, lõikudevahelised pausid on lühemad.
Kuid miks ikkagi sõita individuaalselt miljon meetrit?
Esmalt pole liigne üle täpsustada, kui pikk distants on 1000 km. Toon sellise näite: kui sõidate tööle bussiga ja bussipeatus asub 500m kaugusel, siis need igapäevased jalutuskäigud – minekud ja tulekud ca kolme aasta jooksul annavad kokku 1000 km.
Põhiline eeldus 1000 km läbimisel on soov see distants läbida. Kui motivatsioon on leitud, siis tuleb harjutada ergomeetril istumist ja hakata järjest meetreid koguma, et keha kohaneks ja kasvaks lihasvastupidavus. Oluline on sõita õige tempoga ja koormust nii ajalise jaotuse kui lihasgruppide töö osas võimalikult ühtlaselt jagada. Kindlasti ei tohiks ultrasõudmist kohe hakata proovima peale pikka treeningpausi ning eelneva harjutamiseta, samuti on soovitav esmalt läbida spordiarsti juures koormustest ning lasta enda terviseseisundit kontrollida ning kindlasti peaks oma plaanist kõigepealt rääkima treeneriga, kes oskab anda häid nõuandeid individuaalse sobiva treeningkoormuse ja treeningplaani koostamise osas.
Motivatsiooniküsimuse peale siiski olen nüüd mõnda aega mõelnud ja leidnud ka mitmed vastused. Näiteks tahan endale tõestada, et suudan läbida selle distantsi ühe nädalaga. Proovin kohe lähemalt selgitada: pikk sõit on muidugi kõigepealt väsitav füüsiliselt – istmik ja selg jäävad ajapikku kangeks ja lihastes koguneb piimhape. Kuid põhiliselt tuleb ultramaratoni läbimise käigus võidelda sooviga teha vahelduseks midagi muud peale sõudmise – jääda veidikeseks tukkuma, ringutada ja sirutada ennast mõnusasti välja, istuda niisama ja lobiseda või siis seista, lebada, jalutada. Pikk monotoonne tegevus on alul mõnevõrra igav ning seejärel väljakannatamatult tüütu.
Kuid mitte ainult negatiivset ei saa siin välja tuua, sest miks tahta sel juhul niisugust kannatust endale kaela tõmmata! Spinning treeninguna on nii nagu ikka – juba tunnise treeninguga vabanevad endorfiinid, närvilisus kaob, vaim muutub erksaks, paraneb näojume ning kehatunnetus.
Pikal sõidul on omad eelised ning juba poolmaraton, mida sõidetakse enamajaolt poolteist kuni kaks tundi, võimaldab nautida teatud vaimseid hüvesid. Mõne aja jooksul pea tühjeneb jooksvate murede ja tühja-tähja rägastikust ning tekib võimekus näha kõrgemalt ja kaugemale. Pikema sõidu jooksul on võimalik end kas täiesti välja lülitada, vaat et magamagi jääda – või siis selgelt ja segamatult mingit mõttekäiku asuda edasi arendama.
Ultrasõudmise juurde kuulub ka mõningane hirm ja ärevus suure vastutusrikka ülesande võtmise ja selle õnnestumise ees. Piirata end ise nädala jooksul nii unetundide kui liikumisvabaduse osas on asja üks külg, teine külg on mõelda läbi ja proovida ette näha võimalikke takistusi, mis potentsiaalselt takistavad soovitud ülesande lõpuleviimist.
Kindlasti on ultrasõudmine seiklus: see on võimalus kombata oma võimete piire ja teha rännak iseenda olemuse avastamiseks ja pingeseisundi reaktsioonide tundmaõppimiseks.
Pole ehk vale öelda, et ultrasõudmine peegeldab ka töövõimet – mitte selles tähenduses, et keegi on laisk ja keegi on virk, vaid väljendab keha ja vaimu tasakaalustatud vastupidavust pingutusele. See osa koos seiklusekogemusega on minu jaoks ehk kõige paeluvamad.
