Esimese vahetuse tegi Rainer, teise mina… 149nda Rainer ja 150nda mina…
15. jaanuaril rääkis värske maailmarekordi omanik Rait Merisaar sellest kuidas 1000km sõidu idee sündis ja kuidas selleks elusõiduks mehed valmistusid. Täna jätkame sellel teemal jutustamist ja toome teieni võistlemise huvitavamad hetked ja kosmilised faktid. Rait Merisaar jätkab: “Esimene võistlemise päev”
Stardiajaks määrasime hommiku kell 9. Samal ajal on startinud kõik 24-tunni sõidud, milles ma olen osalenud ja tundus, et see on õige valik – alustada enam-vähem koos Päikesega. Kuigi ma ei plaaninud ühtegi ebaolulist lisaminutit enne starti ärkvel olemiseks, ei saanud ma erinevatel põhjustel kauem kui poole 7ni magada. See tähendab, et kella 9ks olin ennast juba 2,5h järjest rohkem närvi ajanud, viimased 1,5h sellest juba kohapeal, masina kõrval.
Esimese vahetuse tegi Rainer, teise mina… Umbes 149nda samuti Rainer ja 150nda mina… Algse graafiku järgi pidime tegema 1000km distantsi jooksul kumbki 131 vahetust, kuid plaani tuli paljuski muuta. Ettevalmistuse jooksul jaotasime oma ülesanded ilusti ära – Rainer tegeles leidmata jäänud suursponsori otsimisega ja pidevalt muutmist vajava plaani koostamine jäi mulle. Tänasel päeval saan öelda, et kuigi kõike saab (vist?) alati paremini teha, oli meie ettevalmistus ka väga hea.
Plaani järgi pidime esimesel päeval sõitma kella 9st 15ni 15-minutiliste vahetustega, hoides kiirust vähemalt 2:20/500m. Sellisel juhul läbinuks me täpselt 3214 meetrit ühe vahetusega. Kella 15st pidime jätkama 20-minutiliste vahetustega kella 21ni. Sama keskmist hoides tähendanuks see iga vahetusega 4286m läbimist. Õhtul 21 st kella 6ni hommikul plaanisime 15-minuti kaupa hoida ikka veel kiirust 2:20/500m, et siis kella 6st tõsta kiirus 2:15 peale (3333m vahetusega) kuni kell 9 alanuks uus päev. Täpselt selline piinlikkuseni põhjalik graafik oli mul tehtud kogu 1000km jaoks. Esimese päeva lõpuks pidi üldine keskmine kiirus olema „ideaalse“ graafiku järgi vähemalt 2.19,3/500m ja läbitud 309 984 meetrit.
Nagu ikka ei lähe plaanitu kunagi tegelikkusega kokku. See on elu üks suurimaid tragöödiaid, et midagi alati muutub. Nii ka meil. Vaimu värskena hoidmise eesmärgil tegime esimese päeva keskel hoopis „püramiidi“. Tegime vahetusi 15-20-25-30-25-20-15-minutit ja juba oligi kiirelt ja mõnusalt 2h30min möödas. Terve esimene maratonidistants (42km) möödus imelikult kiiresti. Hakkasin hetkeks kartma, et see kõik saab liiga ruttu läbi.
Juba enne starti tuli meid vaatama Tiina Kapten, esimese tunni lõpuks oli kohal Aivar Vaus. Samuti külastas meid igapäevaselt Mihkel Klementsov. Mäletan veel, et päeval käisid trennis Madis ja Maarja Salumäe, õhtul Aleksei noored sõudjad ja Sõudespinningu harrastajad. Neil hetkedel, kui rahvas liikus ja päike higistama ajas, oli väga hea sõita ja tuttavatega juttu ajada. Palju parem, kui öösel.
Öösel inimesed magavad, meile meeldib öösel sõuda!
Aivari spekulatsioonid, kas ei oleks äkki kaval kohe esimesel ööl, kui väsimus ei ole veel liialt kuhjunud, ka teha pikem magamise paus, pani mind taaskord plaani muutma. Kell 11 õhtul alustasin mina oma esimest kõige raskemat vahetust ja Rainer enda kõige mõnusamat puhkust. Samal ajal kui Kadi Kuusik (kellele liiga tihti meeldis vererõhku mõõta) valvas, et mina masina peal magama ei jääks, sai Rainer eemal vaikses pimedas kontoris, mugaval diivanil, magada.
Kui tunnike hiljem Rainer üles ajada õnnestus, tuli minu väljateenitud või -teenimata puhkus. Kabinetis oli väga mõnusalt soe, hea pime ja pehme diivan kohe kutsus. Kuigi väljavaated panna selga kuiv riietus, ei olnud head, selg ja jalad olid juba kohutavalt kanged, peas olid hirmsad mõtted… suutsin ma lõpuks päris magama jääda. Hakkasin juba isegi und nägema, kuid siis juba tuli Kadi ja sundis mind mõnusast pesast välja tulema – nagu karu, kes ärkas talveunest – soojast ja pimedast tuli astuda valgesse ja külma.
Just see esimene öö oli kõige hullem – venitamatusest kanged jalad, unesegane pea, higine sõudekombe, see kõik tegi masinale tagasi istumise kohutavalt raskeks. Mõtlesin, et kuidas me 14 kuud tagasi Joosep Veltsoniga suutsime hoida kiirust 2.04,1, kui nüüd oli 2:20-ga raskusi. Mõte aga väga ei töötand, sest jälle tuli 60min kannatada, et seejärel saaks veel 60min puhata. See, kui kiiresti teise magamise vahetuse ajal uni tuli, on pöördvõrdeline selle kestusega – vaevalt minut ja sa magad, sama pikk tundus aeg selleni, mil Kadi tuli jälle ja kurjasti ilusa unenäo ära ajas…
Õnneks olime oma 2.19,3 graafikust nii palju ees, et öine 2:20ga sõitmine ei teinud midagi halba. Parim keskmine, mis meil esimesel päeval ees oli, oli koguni 2.14,6/500m – see oli meie jaoks piisav edu, et võtta asju küllaltki kergelt, võtta asju nagu on. Keskmise saime nii „kiireks“ ka tänu sellele, et plaanitud 2:20/500m kiiruse asemel hoidsin mina päris alguses 2:10-2:15. Minu plaani varjatud osa oli, et rügame kordamööda. Kui mina pingutan rohkem, saab Rainer sõita täpselt graafiku järgi ja vastupidi. Ma vältisin olukorda, et me oleme korraga täiesti läbi, et meil on korraga loobumise mõtted.
Statistikast veel nii palju, et stardis kaalutud 88,8kg-st oli saanud esimese päeva lõpuks 86,4kg. Öösel mõõdetud vererõhk oli 138/86. Ville ei tekkinud, küll aga valutasid küüned. Sõudekombe hõõrus olulisi kohti ebamugavalt verele, selga mul enam ei olnud ja psühholoogiline seis oli null – esimesel ööl, peale teist magamise vahetust olin ma valmis alla andma.
