Pärast esimese maratoni läbimist jaanuaris 2017 Tartus
Esimese ergomeetril läbitud maratoni järel oli enesetunne hea ning tänavu augustis sõudmisega tegelemise kasuks tehtud valik tundub olevat end igati õigustanud. Olgugi sõudespordi üldisemaks eesmärgiks võistlemine sõitmise kiiruses, väidan ala harrastajana, et maratoni läbimine on samuti saavutus omaette.
Sisetreeninguid alustasin kolm kuud tagasi distantsidega 6-8 kilomeetrit ühe rühmatreeningu jooksul. Detsembris oli juba soov näha tulemusena ekraanil viiekohalist arvu ning püüdsin sõita 10 kilomeetrit igal korral. Treener Rait Merisaar vaatas tulemused üle ja sain vestluse käigus aru, et tegelikult on vaja tahta etemaid näitajaid.
Kuna loomu poolest olen laisk, siis selguski, et jõuvarusid oli veel omajagu ning tõstsin distantsi 11 kilomeetrile. Harrastajana on töönädala kestel treeningule pühendumise aeg limiteeritud ja vaimu lõõgastamise ning liigutamisest saadud meeldiva emotsiooni jaoks on ka tunnine trenn enam kui hea.
Detsembri lõpus oli mul nädalane puhkus ning ajakasutus seeläbi paindlik, nii otsustasin teha jõulu eel mõnevõrra rohkem trenni. Siis kuulsin ka virtuaaltiimide sisesõude sõidust ning liitusin Concept2 keskkonna logiandmete täitmisega.
Jaanuaris tuli seejärel jutuks ka maraton, kuid see läks esialgu kuidagimoodi kõrvust mööda. Kalender näitas ka, et nimetatud kuupäeval on kirjas minek Tartust eemale ning püüdsin oma möödalaskmise kavalasti ära klaarida. Nii sündiski otsus plaanitav maraton teistest varem ette ära teha ja loomulikult ei olnud selle välklahenduse puhul enam juttu põhjalikust vormi viimisest ja valmistamisest. Nädala sees puhkasin vähe ja reede õhtul sõitsin 15 kilomeetrit. See oli seni pikim järjest läbitud distants, nädal varem läbisin rekordina päeva kohta kahes osas 25 kilomeetrit.
Maratoni eel tegin mõttes läbi ees ootava suursündmuse. Rahulikult mõlgutasin mõtteid, läksin varakult magama, puhkasin hästi välja, sõin kiirustamata hommikust ja lonksasin etteruttavalt ka väikse pudeli jagu levinud spordijooki. Tuju oli hea, sest sõudmine on ülitore ja muid muresid hetkel ei olnud.
Spordiriided ning jalanõud olid järele proovitud ja mugavad, kaasa võtsin veidi joodavat ja söödavat ning lähenesin ülesandele rahulikult. Soov oli distants läbida ning enda hetkevõimetele vastavat keskmist kiirust hoida, 42 195 meetri läbimisel sotsiaalmeedias sõnum edastada ja seejärel mitte pingutusest surra.
Raskekaalus ning spordist viimastel aastatel veidi võõrdununa ei olnud halvimad tagajärjed sugugi välistatud, seega proovisin riske maandada, hoides ühtlast tempot ning tehes esmalt tunni ning edasi juba iga 30 minuti järel hetkeks ergomeetri kõrval väikse sirutus- ja painutuspausi. Varbad kippusid mingi aja tagant surema, seevastu labakäte osas mingeid kannatusi ei olnud. Kunagine rattasport on ehk olnud abiks, veel kümne aasta eest olin suur rattalemb ja osalesin ratteretkel, maanteerallil ja rattamaratonidel.
Sõudmise plusse ja boonuseid on minu jaoks mitmeid. Et praegu on kehamass veidi üle ideaalse, siis jooksmine ei ole sobilik. Ujumine kloorivees mulle samuti ei sobi ning rattasõidust kui lemmikspordist on elustiili tõttu kujunenud tänase seisuga pigem linnas liiklemine.
Samas on seljataga kirev teekond erinevaid sportimisvalikuid (põnevamad neist karate ja kickboxing ülikooli algusaastail, estraaditants põhikooli ajal ning iluvõimlemine algkoolis), niisiis vundament spordist rõõmu tundmiseks on hästi laotud. Nüüd suvel tekkis tõsisem soov uuesti näoga spordi poole pöörata ning ühtlasi ka midagi selgeks õppida.
Sõudmine vormib keha vastupidavamaks ja vee peale minnes on see ka ülekantav oskus mõtlemises, mis ei piirdu ainult aerude ja paadiga. Lisaks peitub sõudmises taastusravivõimalus – seda minulgi seoses kolme aasta taguse põlvetrauma ja sellele järgnenud närviteede vigastusega lõikusele, mistõttu kõndisin kolm kuud karkudel.
Sõudesport on muidugi just praegu eriti hästi põhjendatud värkse olümpiaedu valguses. Samuti on ju mõnes mõttes narr mitte sõudmisega tegeleda otse Emajõe kallastel, iseäranis kui tegemist on kauni ülikoolilinna Tartuga.
Hanna-Liisa Ennet (Tartu Sõudespinning)
